tag:blogger.com,1999:blog-8047496488360440790.post3799774542313925719..comments2024-02-24T10:29:57.470+02:00Comments on Diip kunstiinimene: Kes lööb see armastab?Eveliishttp://www.blogger.com/profile/14838810726794319844noreply@blogger.comBlogger5125tag:blogger.com,1999:blog-8047496488360440790.post-31210600066046843632014-08-11T15:36:33.929+03:002014-08-11T15:36:33.929+03:00Olen ka ise vägivaldse mehe juures paar aastat kan...Olen ka ise vägivaldse mehe juures paar aastat kannatanud(nooruse lollus). Minu viga oli see, et ma ei julgenud kellegile rääkida, kõige vähem oma perekonnale, oma emale rääkisin alles 5 a. hiljem, mis elu ma toona elasin. Keegi ei suudaks seda vist uskuda, mis põrgust ma läbi olen käinud. Kõik sai alguse ühest löömisest ja lõpuks sain peksa juba nädalas korra vähemalt, iga valesti öeldud sõna eest, lisaks veel vaimne terror. Keelatud oli suhelda sõprade, pere ja eriti veel teiste meestega. Kuskile ma pöörduda ei julgenud, sest mees ähvardas. Neil, kes sellist elu elanud pole on väga kerge rääkida, et loll naine, miks varem jalga ei lasknud jne. Aga kui sinu enesehinnang on 0, siis paraku hakkadki arvama, et sa polegi paremat väärt. Fakt on see, et kui korra lüüakse, siis ei jää see viimaseks korra, ka see minu ex rääkis iga jumala kord, et see on viimane kord, kuniks ta jälle mind rusikatega pähe peksma hakkas. Lõpuks olin ma nii ummikus, et valida, kas enesetapp või lihtsalt panna asjad kokku ja jalga lasta. Valisin viimase variandi ja pärast mõtlesin, et miks ma küll nii palju aega raiskasin, ma oleks pidanud tegema seda juba pärast esimest lööki. Sellest ajast on jäänud palju valusaid mälestusi, madal enesehinnang ja muid vaimseid probleeme. Ükski naine ei peaks kannatama vägivalla all, tuleb lihtsalt endas see jõud leida ja muutus ellu viia. Pole paremat tunnet, kui tead, et said tropist mehest lahti ja ei pea enam hirmu all elama. Anonymousnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8047496488360440790.post-48118939424118750932014-08-10T21:15:02.218+03:002014-08-10T21:15:02.218+03:00Kui keegi tõesti juhtub seda lugema ja on sellises...Kui keegi tõesti juhtub seda lugema ja on sellises olukorras... Ja pole kellegagi rääkida või on piinlik... Siis tasuta telefon on 1492 (Ameerika avastamise aasta, hea meelde jätta, kui pabinas/šokis vaja meenutada) - nemad oskavad nõu anda ja näiteks öelda, kuidas alustada, kui tahaks midagi paremat. Või midagi vähem valusat. Kui ei oska teha esimesi samme. 1492. Ameerika avastamise aasta.Keiuhttp://kriitmust.wordpress.com/noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8047496488360440790.post-82787934664332445782014-08-10T20:19:56.209+03:002014-08-10T20:19:56.209+03:00Ma ei hakanud pikalt ja laialt kirjutama, loomulik...Ma ei hakanud pikalt ja laialt kirjutama, loomulikult on selle teema juures palju nüansse, aga ma mõtlesin seda, et isegi kui pole tugiisikuid, kes toetaks, siis turvakodu on ka lahendus. Seal saab ka tuge ja kinnitust, et saab ka teisiti. Ma vähemalt loodan ja arvan nii. <br />Maha trambitud enesehinnang ja teiste kinnised silmad on hoopis teine teema. Edasi tuleb kasvõi see minu naabrinaise lugu. Tal,olid toetavad inimesed ja koht, kuhu minna, aga ta valis mehe. Iga kord. Eveliishttps://www.blogger.com/profile/14838810726794319844noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8047496488360440790.post-62388996175324959032014-08-10T20:04:10.224+03:002014-08-10T20:04:10.224+03:00Tegelikult ei ole see nii lihtne, et turvakodud on...Tegelikult ei ole see nii lihtne, et turvakodud on ju olemas. Naine ei jää vägivaldse mehe juurde sellepärast, et pole ajutist katusealust, mille alla põgeneda, vaid sellepärast, et pole piisavat tugivõrgustikku - neid inimesi, kes oleksid rasketel hetkedel toeks, kuulaks ära (mis siis, et jutt kordub juba sajandat korda) ja kinnitaks üha jälle, et ta ei ole sellist kohtlemist ära teeninud ning väärib paremat.<br /><br />Vägivalla eest põgenemine on aeganõudev protsess, ohvri enesehinnang on ju täiesti maha tallutud, teda on ähvardatud ja meelitatud vaheldumisi, tema peas on suur segadus. Aga ümbritsevatel ei ole ei aega ega tahtmist teda päriselt ära kuulata (ja seda siis ikka ja jälle teha, enne kui tulemusi võib oodata). <br /><br />Ärge kunagi küsige: "Miks sa ära ei tule?", sellele on võimatu vastata! Võtke aega, et lihtsalt kuulata, kinnitage, et toimuv ei ole õiglane ega normaalne. Kui võimalik, pakkuge, et ta võib teile alati helistada või vajadusel kasvõi keset ööd ukse taha tulla. Nendest sammudest algab tegelik lahkuminek - uue turvatunde tekitamine ja usk, et saaks ka teisiti. Ohvrit toetades on vaja meeletus koguses kannatlikkust, aga tulemus on ju seda väärt...Anuhttps://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8047496488360440790.post-90819863452870754432014-08-10T19:25:46.602+03:002014-08-10T19:25:46.602+03:00See on nii kohutav...
Aga nii ongi tõsi, et inimes...See on nii kohutav...<br />Aga nii ongi tõsi, et inimesed reeglina ei muutu....Efkahttp://www.efkaphoto.comnoreply@blogger.com